Pühapäeval õnnestus minna diivanisurfajate seltskonna poolt korraldatud matkale. suund võeti itta. 
Kel olid, tulid autodega ja ülejäänud seltskond mahutati kenasti ära. 
Linnamüra ja ristkülikute keskelt välja saamine oli tõeline õnnehetk. Linnas olles ei märkagi, kuidas kõik siinne sind üle võtab, omadesse rütmidesse vaikselt paigutab.

Õnnestus korraks näha isegi jääd! Väga kummaline vaatepilt. aga see oli ka ainus koht ja kord.  

Loomulikult jätkuvad ka minu korilase saagad. Hurmaad! Jah, loomulikult! 

 

Viinamarjad!

ja kiivid! Nägin esimest korda kiivipuud üldse! Ja tuleb välja, et ca 50a tagasi siin üldse kiivisid ei olnudki.  siis keegi aga avastas, et no, puu kasvab siin hästi küll. Ja nii kui nad kalli raha eest puud siia toimetasid, odavnes ka kiivide hind, ilmselgelt.

Sealseid maju mäenõlvadel vaadates mõted paratamatult, kudias neil see elukorraldus toimib. Linna on sul kümneid kilomeetreid, autosid kuskil aedades ei olnud ja üldiselt elavad seal vanemad inimesed.
Ja kui su tagaaed ongi üks suur mäenõlv, kuhu kitsad rajad on tallatud, et igapäeva toimingutega tegeleda. Ilus!

Väike lõunapaus